Ott Arder põlvneb väärikast suguvõsast. Tema vanaema oli advokaat ja poliitik Jaan Poska (1866 – 1920) tütar Tatjana Poska (1900 – 1988), vanaisa aga kuulus ooperilaulja ja lauluõpetaja Aleksander (Sass) Arder (1894 – 1966). Suguvõsas oli religioon väga tähtsal kohal: Sass Arder lõpetas enne lauljaks saamist Riia Vaimuliku Seminari, tema ja Tatjana poeg Arpad Arder (1922 – 1995), Oti isa, oli Eestis nõukogude ajal babtisti vaimulik, kes pidas jutlusi lisaks eesti keelele ka saksa ja soome keeles. Tatjana Poska tütar teisest abielust ajakirjanik Eduard Laamaniga on luuletaja Ilona Laaman (s: 1934)

Ott sündis Tallinnas pühapäeval, 26. veebruaril 1950. aastal, ajal, mil Arpad Arder koguduse ees jutlust pidas. Vanemad nägid selles jumalikku ennet ning lootsid, et poisistki saab ükskord kirikuõpetaja.

Täpselt samal kuupäeval, aga kaks aastat hiljem, sündis vend Jaan (1952 – 2014). Sedakorda oli tegu teisipäevaga ning ajaliselt langes Jaani sünd kokku kirikukoori lauluprooviga. Seda ennet tõlgendati kui tulevase muusiku sündi. Nii ka läks.

Mõned aastad pärast Jaani sündi kolis perekond Rakverre. Ott astus Rakvere 1. Keskkooli, kus pidas vastu kümme ja pool aastat (toona kestis koolitee 11, mitte 12 aastat, keskkool oli 9.-11. klass). Mängis korvpalli ja kuulus isegi Eesti noortekoondisesse, käis muusikakoolis ja õppis klarnetit. Siis aga tõi elutee tagasi Tallinnasse, kus kaugõppekeskkoolis õppimise kõrvalt töötas erinevatel lihttöödel: piimakombinaadi liinitöölisena, lasteaia katlakütjana jne.

Vaba aega armastas Ott surnuks lüüa pealinna baarides. „Kodukõrtsiks” sai Pegasus, kus Ott tutvus toonase vaimueliidi, sealhulgas hilisema lahutamatu sõbra Juhan Viidingu (1948 – 1995), aga ka Viivi Luige (s: 1945), Jaak Jõerüüdi (s: 1947), Leelo Tungla (s: 1947), Jaan Paavle (1940 – 2010), Leonhard Lapini (s: 1947) ja paljude teistega. Uute sõprade eeskuju oli nakkav ja nii hakkas ka Ott tasapisi esimesi samme ilukirjandusmaastikul tegema.

Tõenäoliselt umbes sel ajal, 1970. aasta paiku (võibolla ka mõned aastad hiljem, täpne loomisaeg on teadmata, sest esimest korda dateeris luuletaja oma tekste alles 1995. aasta sügisel pärast isa surma) kirjutas Ott oma suurele armastusele, Herne tänaval elanud ingerlannast pruudile luuletuse.

 

SEE VAIKNE TÄNAV, NURGAL POOD

umbtänav, tühi, konarlik ja hämar.

Üks sund mu jälle siia toob,

pilk maas ma möödun sammul lohiseval

 

su aknast, mis mind jõllab tummalt,

ja plangust, mida aastad veavad viltu;

paekivi mureneb ja korjab sammalt,

miks kiskudagi lahti oma pilku,

 

mis külm on pealegi ja iseendas hääbuv,

kui aimav hetke mõrkjat olemust.

Miks olen möödunust nii vastumeelselt loobuv?

On tänav, majad – ühel pole ust.

 

Nagu luuletusest võib mõista, oli selleks hetkeks suhe juba lõppenud…

 

Pärast õhtukeskkooli lõpetamist proovis Ott sõber Juhani jälgedes lavakasse sisse saada, ent langes viimases voorus välja ning astus hoopis Tallinna Pedagoogilisse Instituuti (tänane Tallinna Ülikool) raamatukogunduse erialale. Kaua ei saanud seegi koolitee kesta: juba esimesel eksamisessioonil kukutas komisjon ta kommunistliku partei ajaloo eksamil läbi ja sinna see ülikooliharidus jäi. Aastaid hiljem puistas üks komisjoni liikmetest purjus peaga kogemata südant, et tegelik põhjus Oti ülikoolist väljapuksimisel oli puhtalt poliitiline: Eesti Vabariigi tuntud ja tunnustatud poliitiku Jaan Poska järeltulijal ning kirikuõpetaja pojal (nõukogude ajal oli religioon Eestis sügavalt põlu all) ei saanud toona olla kohta ülikoolis.

1972. aastal armus Ott Eestis elavasse vene-jakuudi päritolu tüdrukusse. Koos sõideti tüdruku lapsepõlvekoju Irkutski lähistel. Teadmata põhjustel läks muidu rõõmus ja rahumeelne noormees seal kohalikega nii tülli, et tekkis suisa suuremat sorti kaklus. Toona veel pisut sportliku loomu ja raske käega Ott olla platsi nii valusalt puhtaks löönud, et sai selle eest kaks nädalat Irkutski vanglas istuda. Oma osa kinnipidamise põhjuses oli ka tema habemel ja pikkadel juustel, mis andsid talle „põlatud lääneliku hipi välimuse”. Vanglas olles kirjutas ta oma pruudile luuletuse.

 

Mälu

 

Mu keha mäletas veel sinu keha,

su rindade ja piha nõtket puudutust.

Tuul õõtsus vastset, karget iili,

pilk kompas valgust, lahtist akent, ust.

 

Ja keha oli omamoodi rõõmus.

Hea maine rahu toitis üksindust.

Sind nüüd ei olnud minu kõrval enam.

 

Ehk küll sind polnud minu kõrval enam,

sa olid mulle jätnud palju enam,

kui ise üldse oskad aimatagi.

 

Mu keha mäletab, mu kallis, sinu keha.

Su rindade ja piha nõtket puudutust.

Ja vaid su lõhn taas äratab mu iha.

 

Pärast vabanemist tõi tee Oti koju tagasi ning ka armastus möödus peagi.

1973. aastal avaldati ajakirjas „Noorus” Oti esimene novell „Kodanik Arved Asi juhtum”. Sellest innustust saanuna viis Ott „Nooruse” toimetaja Arvi Siiale ka mõned oma luuletused. Needki osutusid trükikõlbulikuks. Sealt algas noore poeedi kiire tõus: vend Jaan tellis laulutekste ansamblile Apelsin, Rein Rannap ansamblile Ruja. Oma osa said ka Rock Hotel, Kukerpillid, Fix jpt.

Seitsmekümnendatel aastate alul kirjutatud luuletused on eelkõige romantilised, kõnelevad üksindusest, igatsusest, muuhulgas leidub ka erinevatele naisterahvastele pühendatud värsse.

1978. aastal muutus elu Oti jaoks tõsisemaks: tulekul oli poeg Voldemar ja nii otsustas Ott abiellu astuda tulevase lapse ema Marikaga. Väga pikaks ja õnnelikuks see liit paraku ei osutunud. Mõned aastad hiljem sündis perre veel tütar Elisabeth (kes sai oma nime luuletaja Betti (Elisabet) Alveri (1906 – 1989) järgi), kuid juba 1982. aastal kolis Ott teise naise juurde. Kristlikust perest pärit, pidas ta abielu püha sakramenti tähtsaks, mistõttu ei lahutanud ta oma esimesest naisest kunagi. Ka kõik kirikupühad, sh jõulud, veetis ta esimese perega. Kuid ka teine naine ning tollega saadud lapsed Hando (nimi pandi Hando Runneli (s: 1938) järgi) ja Uku (Uku (Hugo Albert) Masingu (1909 – 1985) järgi) olid Otile tähtsad, ning tihti tundis ta end süüdi, et oma elumerelainetel seilava boheemlasliku eluviisiga täismõõdus isarolli välja ei kanna.

Kui Voldemar oli viieaastane, tabas isa ta kasvavat tammepuud noaga lõikumas. Nagu meenutab luuletaja Ave Alavainu (s: 1942): „Keelamine ei aidanud, tuli luuletus kirjutada.” Aastapäevad hiljem leidis helilooja ja pianist Rein Rannap (s: 1953) Oti kirjutuslaua sahtleid tuulates selle luuletuse ning tegi lauluks.

 

PISIKE PUU

 

ON KASVAMAS KUSKIL ÜKS PISIKE PUU,

TA ROHETAV VÕRA ON HABRAS JA NOOR,

VEEL NÕRK ON TA TÜVI JA LÜHIKE JUUR,

NII PEHME JA SILE TA ÕHUKE KOOR,

KUID TEMAGI LOODAB, ET ÜKSKORD ON SUUR.

 

ON KASVAMAS KUSKIL ÜKS PISIKE PUU

JA KARDAB SEE PUUKE VEEL RAJU JA TUULT.

ON KASVAMAS KUSKIL ÜKS PISIKE PUU

JA VAJAB SEE PUU SINU SÕPRUST JA HOOLT.

 

Muhedad keelemängud ja kergelt naljatlev laad jõuab Oti tekstidesse seitsmekümnendate lõpus, kus ta hakkab kirjutama ka lasteluulet ja seda trükitähtedes. Põhjenduseks on ta ise öelnud, et „ka 102-aastane vanamemm näeks oma kahe ja poolesele lapselapselapsele, kes veel lugeda ei oska, ilma prillita ette lugeda”. 1980. aastal ilmus trükis esimene luulekogumik „Bumerang”, kust leiame luuletuse:

 

TERRA INCOGNITA

ELAB INCOGNITO

ÜKS VALGE LAIK

JA ONGI KÕIK.

 

Kas see on nüüd suurtele või väikestele inimestele mõeldud luuletus? Igatahes sai raamat populaarseks nii täiskasvanute kui laste seas. 1982. aastal ilmusid luulekogud „Üks kõiksus” ja „Koer poiss sõitis jänest”, 1986. aastal „Mine metsa”. 1981. aastal oli Rein Rannap ansamblile Ruja viisistanud luuletuse „Tule metsa” See lugu tundub üsna kerge, lausa lapsik, kuid tegelikult oli kirjutatud mõeldes metsavend Oskar Lillenurmele, kes 1980. aastal leiti Läänemaal metsast surnuna. Ehkki praegu peetakse viimaseks metsavennaks August Sabbet (hukkus 1978. aastal olles metsas elades vastu pidanud alates 1949. aastast), siis tegelikult viimane metsavend, kes elu lõpuni vahele ei jäänud ja suri tõenäoliselt vanadusse, oli Lillenurm (elas metsas 1945. aastast kuni surmani, kokku 35 aastat).

Metsa läksid sa,
sinna jääda sa ei saa,
ükskord pead sealt ikka välja tulema.
Metsa läksin ma,
metsa oli kauge maa,
ega linnas saagi metsi olema.

Sina olid metsast tulemas
mina olin metsa minemas,
tee peal juttu puhusime,
mühas mets meis mõlemas,
hea, et mets on olemas.

Metsa läksid sa,
sinna jääda sa ei saa,
kui sind metsa sisse ei istutata
Metsa läksin ma,
metsa oli kauge maa,
tee pääl kokku saime meie sinuga.

Metsa läksid sa,
mühisevasse metsa,
läksid tuulutama, närve puhkama.
Metsa läksin ma,
metsast tulid välja sa.
Teadsin, metsast pead sa välja tulema!

Tule metsa, mine metsa!
Hoia metsa, metsa, metsa!
Et me mets ei saakski otsa!
Et me mets ei läheks metsa!

1988. aastal ilmus kogumik „Tasakaalukeeled”, mis sedakorda oli suunatud pigem täisealisele lugejale, 1989. aastal „Valge raamat”. Viimases on muuhulgas luuletusena kaks toredat lauluteksti: 1985. aastal valminud telelavastuse „Lumekuninganna” lõpulaul, millele luuletaja on pealkirjaks pannud lihtsalt „Lauluke”, ning Mari Amori hiljem viisistatud „Unemetsades”

 

LAULUKE

 

ELU TÄIS ON MUINASJUTTU,

MUINASJUTT TÄIS ELU.

KINDLAD PIIRID KAOVAD UTTU,

JÄÄVAD RÕÕM JA VALU.

 

LOOTUSETUS OLUKORRAS

AINULT LOOTA TASUB.

MÕNE LIHTSA RÕÕMU VÕTI

LAULUKESES ASUB:

 

Kribele-krabele-bumps!

Kook kadus laualt karlumps!

Kribele-krabele-bumps!

Põrsast ei ähvarda mumps!

Kribele-krabele-bumps!

Riimub, ei riimu – riimumps!

 

UNEMETSADES

 

UNEMETSADES LAULAVAD LILLED,

UNEMETSADES LENDLED KUI LIND.

UNEMETSADES LAULAVAD LILLED,

MÄHIB VIKERKAAR ENDASSE SIND.

 

UNEMETSADES LAHKE ON VALGUS.

PEHME SAMBLAGA KAETUD ON MÄED,

SÄÄL ON ELUVEE ALLIKA ALGUS,

PEEGELSILEDAID JÄRVESID NÄEB.

 

UNEMETSADES UNIMÜTS UNDAB,

RAHUS LESIDA, LAISELDA VÕIB.

KÕIKJAL ASKELDAB VIRK, AINA KONDAB –

UNEMETSADES VIRGEM VEEL NÄIB.

 

SAMAS PAKSUKE OLLA SAAB SALE

JA VÕIB PUNAPEA OLLA BRÜNETT.

KÕIK ON VÕIMALIK, PUUDUB SÄÄL VALE,

LENDAB ELEVANT, KORJATES METT.

 

IGAL ÕHTUL MA ÜRITAN MINNA

JA ÖÖ LÄBI OLENGI TEEL.

KAHJU KÜLL, AGA IGA KORD SINNA

UNEMETSA EI JÕUAGI VEEL.

 

KUID MA TEAN, ET NEED METSAD ON HALJAD,

LILLED LAULAVAD, VULAVAD VEED.

SOOJA TEKI ALL JALAD ON PALJAD,

VALGE PADJAPÜÜR NÄITAMAS TEED.

 

Kaheksakümnendatel aastatel oli Ott Arder tunnustatud värsimeister, kes oma luuletuste ja laulutekstide, aga ka tõlketööde eest sai ühes kuus honorari mõnikord suisa mitmekordselt enam kui oli toonane keskmine palk. Tihti võis Otti näha Ajakirjandusmajas (hoone Tallinnas Pärnu mnt 67a, kuhu sel ajal olid koondatud kõik tähtsamate ajalehtede ja ajakirjade toimetused), kus ta nagu omainimene toimetustes istumas ja juttu puhumas käis. Kui Ott polnud parajasti Ajakirjandusmajas, võis teda suure tõenäosusega leida Pegasuse kohvikust. Lisaks Pegasusele võis Otti kohata Hiiu Õlletoas, kus käis koos neljaliikmeline seltskond: Ott, Leonhard Lapin (s: 1947), Vladislav Koržets (s: 1951) ja Ilmar Trull (s: 1957). Toonase huumoriajakirja „Pikker” peatoimetaja Harri Lehiste (1931 – 1984) avaldas oma ajakirjas hulgaliselt lugusid nende nelja mehe üsna uskumatutest, kuid päriselt aset leidnud seiklustest. Loomulikult kirjanduslike lisandustega. 1990. aastal ilmus tema vestete kogumik „Valitud kaebused”, kus üks osa, „Kodanik Männikese lood”, kirjeldas just selle seltskonna juhtumeid. Kodanik Männikese prototüübiks oli Koržets, Liu prototüübiks Lapin, Ilmari prototüübiks mõistetavalt Trull ja Otti nimetati nendes vestetes Otuks. Üks näide loost, kus kodanik Männikese naine käsutab oma mehe sügisel paariks päevaks metsa seeni korjama ning too kutsub oma kamraadid kaasa. Nood omakorda pakivad kotti kõik metsaeluks vajaliku, muuhulgas vähemal või rohkemal määral joovastavat vedelikku sisaldavad pudelid. Kohale jõudes ärgitab kodanik Männike:

„„Lähme metsa talvevarusid hankima!”

„Enne tulge siia,” ütles Otu. „Mul on purk marineeritud puravikke.”

„Ma ütlesin kohe, et puravikud võtavad palju valget viina üles,” ütles Liu.

Lõke tehti maha, teevesi pandi küüni ette keema, seljakotid sõlmiti lahti ja pidu läks käima, hoolimata kodanik Männikese arglikest protestidest, et ei maksa ja vara veel ning võiks korjata metsaande.

Tähed särasid juba ammu pilvitus taevas, kui Otu ütles, et nüüd tema läheb, et nüüd on tema küps korjama seeni, murakaid, ananasse, kitsemampleid, sojaube ja hamstreid.

Teised püüdsid teda tagasi hoida, et on juba hilja ja lähme homme hommikul, kuid Otu ei kuulanud. Ta murdis maha kaks küüni taga kasvavat sangleppa ja ütles, et on ise tark ja Ilmarile ta kere peale ei anna, sest Ilmar on ikkagi tema sõber, kellega on palju raskeid momente koos üle elatud. Ja siis ta läks, nii et võsa ragises…”

Raha tuli… ja raha läks. Alkohol ja naisterahvad võtsid sellest üsnagi suure osa. Ärgata lõuna paiku, teha üks võileib, juua tass kohvi ja vahest ka üks õlu, pärast seda meisterdada mõni luuletus sellest, mis hetkel meeles mõlkus, polnud Oti jaoks mingi probleem. Juba 1974. aastal kirjutas Juhan Viiding, toona veel Jüri Üdi nime all, Otile luuletuse.

Mis on see luuletaja luule

 

Mis on see luuletaja luule?

See on: kui mõtled elule

ja millelegi muule.

Mis on see inimese osa

siin laias ilmas?

End mitte ära magada.

Pea seda silmas.

 

Millele Ott vastas maamehelikult:

 

MIS SEE ON, SEE LUULETAJA LUULE?

see on, kui mõtled Surmale.

Ja mõtled Elupuule.

 

Kuigi lihtne ja naljatlev, polnud seegi luuletus kergemeelne: Ott on öelnud, et vähemalt korra päevas peab inimene surmale mõtlema…

Seltskond, kellega Ott lävis oli suur ja kirju. Kodus käis palju külalisi, mõni veetis aega paar tundi, aga nii mõnigi jäi mitmeks päevaks. Kõik, kes Oti juures käinud, räägivad nagu ühest suust, et ka siis, kui tal midagi muud külalistele pakkuda polnud, kees pliidil ikka ja pidevalt suur teekann. Ilmselt nondest aegadest on inspireeritud ka 1994. aastal kirjutatud, Elmu Värgi viisistatud ja Music Seifi kuulsaks lauldud „Kallid külalised

Üks tuleb üksinda ja peagi ta läeb
ja vaikselt naeratab veel.
Nukker naer, miks omal moel

nii kauaks saatma jääb veel?

Siis tuleb teine terveks nädalaks jääb
Ja küllap kauemaks jääks
Viimaks kaob, võin öelda vaid
head aega.

Pea saabub kolmas, kamba kohale veab.
Kes küll võiks olla kõik need?
Kohtlen neid just nagu peab
ja keedan isegi teed.

Nii on mu kamber sõpru-tuttavaid täis,
ei igav hakkagi siin.
Helde aeg, kes külas käis,
mis rääkis?

Naljakalt naerdud naer,
nuuksed mis teevad nõutuks.
Vildakalt veereb aeg,
peamine et kõik käituks.

Suusoojaks lauldud laul,
Sõnake irdub suust.
Suusoojaks lauldud laul,
elukild ilupuust.

Nii on mu kamber sõpru-tuttavaid täis,
ei igav hakkagi siin.
Helde aeg, kes külas käis
ja võeti väikene viin.

Mu pool mu tüdruk enam ammu ei käi,
ta teab, mis leiab siit eest.
Tahaks näha mus meest,
mitte narri.

Nii lähen üksinda, kui aeg viimaks käes
ja vaikselt naeratan veel,
üks nukker naer, see veidral moel
jääb kauaks saatma mind veel.

On kuskil kamber sõpru-tuttavaid täis,
ei igav hakkagi neil.
Helde aeg, kes külas käis,
mis rääkis?

Kaheksakümnendate aastate lõpp ja üheksakümnendate algus oli murranguline aeg. Eesti sai taas vabaks ning sotsialismi/kommunismi ja Moskva võimu vahetas välja omariiklus. Paraku kutsub iga järsk muutus enne tõusu esile kriisi ja nii juhtus ka Eestiga. Sotsialismist kukuti ootamatult kapitalismi ja turumajandusse, ning uues olukorras oli suuremal osal eesti rahvast päris raske hakkama saada. Üheksakümnendate alul leidis aset suur majanduslangus. Tavainimese palgast piisas vaevu, et ülal pidada eluaset ning kõht täis saada. Loomulikult polnud sellises olukorras võimalik „raisata” raha kultuuri peale. Raamatuid ei ostetud, paljud raamatupoed pandi kinni. Kirjanikud üritasid hinge sees hoida ajalehtedele ja ajakirjadele lugusid treides. Kõikidel see ei õnnestunud. Kontserditel ei käidud, sest polnud millegi eest piletit osta. Varjusurma langesid mitmed kuulsad ansamblid, osad panid pillid jäädavalt kotti. Teatrid jätsid publiku puudusel etendusi ära, paljud näitlejad koondati. Üsna tihti juhtus, et etendustel oli inimesi saalis vaid kümmekond, südatalvisel ajal needki kasukates, kuna teatril polnud raha, et saali kütta. Kunstnikud hoidsid hinge sees taksot sõites… Oli keeruline aeg.

Keeruline aeg tabas ka Ott Arderit. Temal küll otseselt materiaalseid probleeme ei tekkinud, kuid vana eluviis enam jätkuda ei saanud, sest kellelgi polnud enam aega või võimalust temaga koos „jõmistada”. Järgemööda hakkasid lahkuma ka tema head sõbrad.

1994. aasta 28. septembril uppus tormisel merel teel Tallinnast Stockholmi parvlaev Estonia. Selle pardal oli ka Oti sõber ja ansambli Ruja solist Urmas Alender. Ott kirjutas järgnevatel päevadel kaks luuletust: ühe Estonia laeva, teise oma sõbra mälestuseks.

 

Laevahukk

 

Moonduva näoga meri

ei varjagi raevu

Hoidma Valget Laeva (1)

sellel ööl ei vaevu

Üle vaevavete (2)

taeva tume hari

Suu jääb lukku

silmad valla

laev end matab

lainte alla

 

 

Urmas Alendri mälestuseks

 

Sel südasuvel põuasel

jäi kuivaks mõni kaev

Tormil merel sügisel

hukkus reisilaev

Mõni pääses eluga

kuid ligi tuhat hinge

laevaga koos neelas haud

pime külm ja vinge

Urmasel said rockid lauldud

huku eest ei pääsnud pakku

oma kastanpruunid lokid

jättis likku igavikku

Puudelatvu tuules kõigub

kaldal kaigub läbi vina

siirast rämehella mehehäält

jääst ja lumest surilina

talv toob maa ja mere päält.

 

Vähem kui pool aastat hiljem, 21. veebruaril 1995. aastal otsustas Juhan Viiding siit ilmast lahkuda ning sooritas Juuru kirikuõpetaja Jüri Bärgi saunas enesetapu. Olgugi, et varem nii lahutamatud kaaslased olid juba mitu aastat varem põhjani tülli läinud, pühendas Ott talle hiljem luuletuse.

 

Ikka Jussist mõeldes ja semikoolonist

 

„…nagu punkt või koma

ajapildi sees…” (3)

Ta kirjutas.

Iseenesest. Enensest.

Meist.

 

Semikooloni ma panen siia;

pean lugu semikooloneist

vist rohkemgi kui märgest muist.

 

„Ei, koma, jaa…”

võin kirjutada ma,

kuid sina, sõbruke,

ei seda enam saa.

 

Suled, sulud ja silmad

ja koolon – kõik need märgid

on osake meist.

 

Semikoolon käib sõnade vahel

vahete-vahel.

 

Kuidas vahel küll mõistsime hästi,

mõnikord üldsegi mitte

Jussiga teineteist?!

 

Komale riime leida on kerge.

Punktiga riimub vaid punkt.

Semikoolon ei lõpeta lauset;

nagu suule näpp

kukub lause lõppu tähtsalt

punkti tume näpp.

 

Sama aasta sügisel, 19. septembril, suri Oti isa. Mõned nädalad hiljem Rootsis Ojamaal (Gotland) viibides kirjutas ta luuletuse „Minu kõige nukram sügis”.

GOTLAND ON EESTLASTE OJAMAA

Oi jama, oi jama, oi jama!

Sügisel, mil suri mu isa,

leidsin sääl ühe koja ma,

kus peavarju pakuti ka.

 

Isake suri kodus,

hauda viisime lamama.

Oi jama, oi jama, oi jama

KUS KÜLL, OTIKE, ON SINU OTLAND?

 

Ott jäi üha üksikumaks ja luuletaminegi harvemaks. 1993. aastal ilmus luulekogu „Potsatus”, 1996. aastal „Igavene eesel”. Paar korda proovis Ott alkoholist loobuda, kuid ei pidanud vastu. Oti poja Voldemari meenutuste järgi olnud isa tagasiminek napsusõprade seltskonda pärast pikemat pausi mitte libastumine, vaid teadlik valik: uuesti keeras Ott pitsi õigetpidi oma sõbra Urmas Alendri tütre Yoko pulmas. Leelo Tunglale olla aga Ott kurtnud, et purukainena ei suuda ta kirjutada midagi, mis talle endale rahuldust pakuks. 1999. aastal ei suutnud tema teine elukaaslane, Hando ja Uku ema mehe napsuvõtmisi enam välja kannatada ja nii tuli Otil kolida tagasi oma ema juurde Nõmmele. Sõpradeks aga jäid nad naisega kuni surmani.

16. mail 2000. aastal lõpetab oma elu enesetapuga näitleja ja lavastaja Evald Hermaküla (1941 – 2000). Kuigi Ott ja Evald ei suhelnud väga tihti, oli neil kokkupuude siiski olemas. Evald oli viimane inimene, kellega Ott sai aega veeta nagu „vanadel headel päevadel”: natuke naljatleda, natuke napsu võtta, aga ka maailmas toimuva üle filosofeerida. Pärast Evaldi surma kirjutab Ott luuletuse „Nekroloogi asemel

Käib kõva kevad,

leht on juba lai,

kui oma teise poolde

jõuab õitsev mai.

 

Ma „Luubist” loen,

mis matus

tänapäeval maksab.

Mees naaberõuel klopib

vaipa nagu jaksab.

 

Just sinu köietrikist (4)

raadio teada andis.

 

Mu süda lööb,

taob vaipa see,

kes välja kandis.

 

2001. aastal näeb ilmavalgust uus luulekogu „Tähetolgus. Tähe(d) tolmus”, mis sisaldas pigem täiskasvanutele mõeldud luulet, 2002. aastal „Metsapoolne”.

Varem nii elurõõmus ja rahulolev luuletaja muutus sajandivahetuse paiku endassetõmbunuks, kibestunuks, lausa kurjaks. Nii mõnigi tollal Otiga kokkupuutunud inimene meentuab teda kui suurt tigedat meest, kes võis pea tühjast kohast võõraste peale karjuma hakata.

Vanad seltskonnad olid lagunenud. Oti suhtlusringkonda tekkis viis-kuus noort tudengiealist jüngrit, kellega ta aegajalt Kloostri Aidas istumas käis. Kuigi nende seltskonnas tundis Ott end austatuna, ei suutnud noored kunagi pakkuda talle säärast vaimselt mitmetasandilist suhtlust, nagu omal ajal vanad kamraadid.

2004. aasta alul ilmus luulekogu „Puupeatus”. Sama aasta suve hakul, veidi enne jaanipäeva, viis Ott „Sirbi” toimetusse luuletuse, mis jäigi viimaseks.

MIS NÕUTUS ON

KAS NAGU SÕELAGA VEEKANDMINE

KAS NÕUTU ÜLDSE TAJUB NÕUTUST

NÕUTUS MUUDAB NII JÕUTUKS

ET EI TEA TAJUDAGI

TAJUTAGUNE AJU, ALATAJU, TAGUTAJU

AIMAB NII MÕNDAGI AGA ÜLETAJULE EDASTAB…

NÕUTU TEADVUS MÕTTEVILJA EI KANNA

KUI VAID TEAKS, KUHU KURAT KÜLL

ALATEADVUS PANNA

THE SAME OLD FEELING COMES TO ME

ESMAKOHTUMISE, ESMALAHKUMISE PÄEV

KUI ERINEVAD ON NEMAD

NEED KAKS

INIMEST, PÄEVA

NOIL PÄEVIL

VALU ON OMETI TUTTAV

ENNEGI MINDUD

NII KOKKU KUI LAHKU

TÄNAN, MU KALLIS, ET JÄTSID

ÜTLEMATA. SA OLID MUL TEINE

AGA VALU ON VAHVA

JA TÄIESTI TALUTAV, TUNTAV

TUTTAV VALU, NEETULT TUTTAV

ESMAARMASTATUGA LAHKUMINEKUST PEALE

AGA SEE VIIMANE OLI JU HOOPIS TEINE INIMENE

BUT

THE SAME OLD FEELING

 

Laupäev, 26. juuni 2004. Ilm oli ilus ja päikesepaisteliselt palav. Ott, tema elukaaslane ja lapsed veetsid aega sõpradega suvekodus Kassaril mere ääres peesitades. Ka esimene pere oli sel ajal samal saarel, küll kilomeetri jagu eemal. Ühel hetkel tõusis Ott püsti ja marssis hoolimata „teatud konditsioonist” sihikindla sammuga merre. Tagasi ta enam ei tulnudki. Veerand tundi hiljem leiti Ott Arder kalda lähedalt kivide vahelt põlvesügavusest veest uppununa.

 

 

 

*           *          *

(1) Viide Valgele laevale, mis oli 1860. aasta paiku Tallinna lähistel Juhan Leinbergi ehk Prohvet Maltsveti ümber kogunenud sekti uskumustes laev, mis pidi tulema ja viima usklikud paremale maale, kuid mis jäigi tulemata. Maltsvetlastest saati on valge laev muutunud eesti kultuuris tugevaks kujundiks, tähistades oodatavat ja loodetavat pääsemist, mis võib ka tulemata jääda.

(2) Viide P. Simoni ja A. Garfunkeli laulule „Sild üle vaevavete” („Bridge Over Troubled Water”, eestikeelsed sõnad H. Karmo). Alender tavatses seda mõnikord laulda. Simonit inspireeris seda lugu kirjutama gospelmuusiku Claude Jeteri laulu “Mary Don’t You Weep” üks rida: “I’ll be your bridge over deep water if you trust in me!”

(3) Viide Juhan viidingu luuletusele „Kõrges rohus suures rahus”

Kõrges rohus suures rahus tillukene mees

kuulab aja voolamist, ta pilk on pilvedes.

Suur on suvi, ilm on hele, kõik on alles veel,

aga juba teises rahus — — — — —

Hoopis teises. Ja ta märkab: rohus lamab mees

nagu tume täpp või koma ajapildi sees.

(4) Üsna must huumor, Evald Hermaküla poos end 16. mail 2000. aastal keset päeva Kadrioru pargis üles